Taas on käivitunud rünnakud muinsuskaitsealuse Linnamäe HEJ ja selle tammi vastu Jägala jõel. Eesti Betooniühing saatis Keskkonnaametile enda seisukohad käimasoleva keskkonnamõju hindamisega seoses.
Betooniühingu esimees Imre Leetma avaldas samal teemal Õhtulehes ka artikli: https://www.ohtuleht.ee/1055300/imre-leetma-lahingud-jagala-joel
Avaldame artikli siin originaalkujul.
Lahingud Jägala jõel
Seoses Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamise ja hüdroenergiast elektri tootmise järjekordse keskkonnahindamisega
Imre Leetma
Eesti Betooniühingu esimees
Aastaid on kestnud kemplus Jägala jõe paisutamise ja paisu lammutamise teemadel. Ühel pool on looduskaitse seadusepügalates juristi täpsusega järge ajavad looduskaitsjad ning teisel pool, tundub, et kogu muu Eesti rahvas.
Teadaolevalt pole antud küsimuses rahvaküsitlust, sotsioloogilist uuringut tehtud, kuid arvestades seda, et Linnamäe hüdroelektrijaama (loe: paisu säilitamise) edasitegutsemise poolt on nii kohalik kogukond ja omavalitsus kui kultuuriavalikkus, võib selliseid järeldusi teha. Loe näiteks arhitekt Kalle Vellevoogi arvamusartiklit: Linnamäe paisul näeme, kuidas mälestistega ei tohi käituda, 16.12.21: https://www.err.ee/1608437945/kalle-vellevoog-linnamae-paisul-naeme-kuidas-malestistega-ei-tohi-kaituda
Tahaks siiski aru saada, mille üle siin vaieldakse – paar kilomeetrit Linnamäe paisust ülesvoolu asub Jägala juga ning kalade teekond ikkagi katkeks. Kas järgmisena hakkame ortodoksete loodusametnike eestvedamisel ka tuhandeid aastaid vanu looduslikke paise lammutama, et (võibolla) mõnele sajale või tuhandele lõhele ja silmule elupaiku tekitada?
Linnamäe hüdroelektrijaam (HEJ) oli tärkava Eesti Vabariigi suur, entusiastlik samm kodumaise vee-energia rahva hüvanguks tööle panekul. See oli ja on Eesti suurim hüdroelektrijaam. Linnamäe HEJ on ilus, terviklik, ja oluline rahvusliku tööstusliku kultuuripärandi näide. 2016. aastast ka muinsuskaitse all. Ning looduskeskkonda suurepäraselt sobituv – seda kinnitavad ka tuhanded inimesed, kes siin aastaringselt käivad.
Nagu öeldakse: „Puhka Eestis!“.
Eesti taasiseseisvudes suutsid aktiivsed inimesed kaasata laia avalikkuse (seda pikka-pikka inimeste ja ettevõtete rida, kes õla alla panid, saab lugeda elektrijaama paisu kõrval oleval mälestustahvlil), et Eesti Energia eestvedamisel nõukogude tegelikkuse lagastatud veejõujaamale uuesti hing sisse puhuda. 2002. aastal saigi see teoks.
Kas tõesti laseme jõuetuses käed rippu ja tunnistame, et seadusepügal on tervest mõistusest ülem?
Tekib küsimus – milline on see piir, kus lõpeb tänapäeva arusaamadele omane looduse kaitse, inimese tehtu ümberpööramine eluslooduse tasakaalupunktide saavutamiseks?
Nõukogudeaegsete maaparandusobjektidega võib vist lihtsalt minna… Aga kui me jõuame Vargamäe põldudeni – kas need tuleb ka uuesti sohu uputada?
Või peame ikkagi jõudma Kristuse-eelse olekuni oma looduse tagasipööramise ihalustes? Või puu otsa tagasi ronima?
Kas kõik see töö ja vaev, mida meie esiisad rügasid jõgede paisutamisel, soode kuivendamisel – see kõik on olnud tühi töö? Me lihtsalt sülgame oma esivanematele, nende tehtule?
Arhitekt Kalle Vellevoog sõnastas tabavalt: „Keskkonna mõiste on Eestis selgelt määratlemata ning puudub terviklik vaade, millised on meie ruumilised väärtused ja eesmärgid. Keskkond ei hõlma mitte ainult looduskeskkonda, vaid ka inimeste loodud tehiskeskkonda, sealhulgas pärandmaastikke. Väärtuslike tehis- ja elukeskkondade kaitse ning säilitamine peaks olema igasuguse keskkonnakaitse loomulik osa.“
Tänavu möödub 100 aastat Linnamäe hüdroelektrijaama ehitama asumisest. Elektrit hakkas Jägala jõe elektrijaam tootma 1924.
